Geologic Memory

Published by Artishok Biennial, Estonia, November 2020.

Running my hands over the rugged surface of the cold boulder, the fingertips distinguish depressions and ridges. Here, over the course of millennia, rainwater has etched deep trenches into the stone. Here, the deceptively soft breeze has filed away the surface, shaping its expression. Fingers are unable to penetrate the stone and the rock is difficult to grasp for the short-lived human mind. Yet over time, behind closed eyes an internal image, though unstable, takes form.

The boulder is in itself an interweaving of multiple generations. As an amalgamation of species it represents unison between minerals and once living organisms, in which an individual life cannot be differentiated from the collective. Shift in weather, that which is experienced, is imprinted into the body on the threshold of form and formlessness as impressions. Erosion is a force that creates by way of destruction. That, which destruction brings to life, lacks lexical bridges, is absent-minded. Those who remember do not commemorate. Those who cannot remember postremember.

Gradually, out of geological abstraction, an anthropomorphic image begins to come forth. Ancient riverbeds suddenly appear as wrinkles of a tired face. Eye sockets and cheekbones emerge from the curves of the stone. Each line is interwoven with ancestral rage and fear, feelings which have, like crutches, carried indigestible pain. Now – one hand on the painbody frozen as stone, the other on your forehead brimming with life – listen and imagine.

Afterword

Marianne Hirsch, professor of Columbia University, has coined the term postmemory* referring to the process by which the younger generations relate to the personal, collective and cultural trauma of previous generations. Here, connection to the past is not created through the act of memory but rather the imagination. For the “generation after”, trauma that defies comprehension appears indirectly, through the vessel of stories, images and behavioural patterns; the events of the past echo, as a copy, in the present through its descendants. Postmemory is a deliberate desire to embrace the pain of the past.

Written in response to the work of Ann Mirjam Vaikla and Szymon Kula.

*www.postmemory.net

In Estonian:

Külma kivirahnu reljeefset pinda kombates eristuvad sõrmeotstele lohud ja kõrgendikud. Siin on vihmavesi aastatuhandete vältel kivisse sügavaid vagusid uuristanud. Siin aga petliku pehmusega tuuleiil rahnu ilmet viilinud. Kivi on inimsõrmedele läbistamatu ja lühikese elueaga mõistuselegi raskesti hoomatav. Ent suletud silmade taga võtab ajapikku vormi, küll ebastabiilne, kujutluspilt.

Rahn kätkeb endas mitmete generatsioonide põimitust. Liikideülese sulamina kannab ta endas mineraalide ja kunagiste elusorganismide kooskõla, milles üksikelu ei eristu. Ilmastikumuutused, kogetu, salvestuvad kehasse vormi ja vormituse piiril, jäljenditena. Erosioon on loov jõud, mis toob ilmale hävitades. Hävitatu poolt ellukutsutu on aga sõnasildateta, äraolev. Need kes saaksid mäletada, ei mälesta. Need kes ei saa mäletada, järelmäletavad.

Geoloogilisest abstraktsusest hakkab ajapikku nähtavale kooruma antropomorfne kuvand. Ürgsed veesärgid ilmnevad väsinud näol kortsudena. Kivikumeruses joonistub silmakoobas ja põsesarn. Iga joonega on põimunud eellaste raev ja hirm, mis seedimatut valu karkudena kandnud ja kaitsnud. Nüüd, ühe käe sõrmed rahnu kehasse tardunud valukujule asetatuna, teise käe sõrmed omaenda elustpakataval otsaesisel, kuulata ja kujutle.

Järelsõna

Columbia Ülikooli professori Marianne Hirschi mõiste järelmälu* viitab noorema generatsiooni suhestumisele eelneva generatsiooni isikliku, kollektiivse ja kultuurilise traumaga. Ühendus minevikuga ei ole siinkohal loodud mäletamise, vaid kujutlusvõime kaudu. Nooremale generatsioonile ilmneb varasemalt seedimatu trauma kaudselt, lugude, piltide ja käitumismustrite näol; minevikus toimunu kajab koopiana järeltulijate kaudu olevikus. Järelmälu on protsess ja teadlik soov luua embav ühendus mineviku valuga.