ENG

Leschelier’s work reveals itself as an exquisite duet of brick and word. The more simplified the material and the technique of construction - indeed, the sculptural process resembles that of a playful bricklayer - the more intricate the discourse by which the work is bound. Committed to speaking from the perspective of an architect and in relationship to the discipline of architecture, his words labour to undo all ties to its solid foundation.

Conflict, refusal, removal and resistance are the words and forces at play underneath the work’s physical manifestation. The latter may evoke the feel of a construction site, an intermediary space in which notions of finished and unfinished are made redundant. Leschelier nudges us to take note of the processual, messy and rudimentary phase in architecture, which may otherwise remain unseen by those for whom buildings are, simply, stable structures for inhabitation.

Veering away from the idea of function and use, the artist brings his attention to the bare bone structure of what it means to build. Direct construction, the name by which he calls the making, entails a series of solitary procedural actions. Spotlight falls on the physical energy of the body, a performative moment for which there may be no other witness than the artist himself. As words wither away so does the struggle to uphold. Now form finds its seeker.

EST

Leschelieri teos avaldub telliste ja sõnade peene duetina. Mida lihtsam on materjal ja ehitustehnoloogia – kunstniku viljeletud skulpturaalne tehnika meenutab tõepoolest mängulise müüriladuja tegevust –, seda keerukam on teost saatev diskursus. Arhitektuuriga suhestuva ja pühendunult arhitekti vaatenurka esindava kunstniku sõnad teevad tööd, et hävitada seosed valitud valdkonna toeka vundamendiga.

„Konflikt“, „keeldumine“, „eemaldamine“ ja „vastupanu“ on sõnad ja jõud teose pinna all. Teos ise võib meenutada ehitusplatsi, vahepealset ala, kus kategooriad „lõpetatud“ ja „lõpetamata“ on muutunud üleliigseks. Leschelier kutsub meid märkama seda protsessuaalset, segipaisatud ja algelist etappi arhitektuuris, mis võib tähelepanuta jääda neil, kelle jaoks majad on eelkõige elamiseks mõeldud stabiilsed rajatised.

Kunstnik pöörab funktsiooni ja kasutuse mõttest kaugenedes fookuse ehitamise olemusele. Otsene ehitamine, nagu ta oma tegevust kutsub, hõlmab mitmeid eraldiseisvaid protseduurilisi toiminguid. Valgusvihk langeb keha füüsilisele energiale, performatiivsele hetkele, millel ei pruugi olla teisi tunnistajaid peale kunstniku enda. Siis kui taanduvad sõnad, taandub ka vajadus sõnade poolt loodut kanda. Nüüd võib vorm leida enda otsija.