Jass Kaselaan
EST
Vaikides liigub vaatlev silm valge linna kohal. Minimalistlikud vormid, nähtavasti identsed, meenutavad kõrgete kortermajade karkasse. Kahele valgele lauapinnale asetatuna, kolm ja kolm, on nad kui üksteisele peegelduseks. Videoklipp, mille kaudu teost kogen, hõlmab vaatevälja kunstniku stuudio kooruvad seinad. Avaneb sise- ja välisruumide mitmetahuline dünaamika.
Miniatuurse makettmaailma uurijana leian end positsioonist, mis rõhutab minu pilgu laiahaardelisust. Kus ma olen, et valge linn oma fassaade mulle nii hõlpsalt näitab? Igal juhul olen kõrvaltvaataja, täpsemalt pealtvaataja. Distantsilt paistab linn lihtsakoeline ja korrapärane. Struktuurid ehituvad kuubikutest ja nendevahelistest tühimikest. Kas nii on konstrueeritud iga maailm, üks plokk korraga? Plokkideks valikud, mis piisava korduse järel paratamatusena näivaid ruume loovad?
Kelle jaoks on valge linn? Lähemalt on maketi pinnad tekstuursed, ebakorrapärased. Detailides ilmneb inimlik puudutus, umbkaudsus, valupraak. Need on inimkäe ja aja koostöös valminud vormid. Vaadates sisse tühimikest, mida võib akendeks pidada, haigutab vastu tühjus, õõnes tunne.
Jääb kummitama. Tegu on miniatuurse viitega maailmale, millisele? Kus, mis ja kes on originaal, mille kohalolu on tabamatu, ent ometi vältimatu? Kas see on juba olemasolev, tulevikus kerkiv või ei ole sellistel ajalistel kategooriatel põhja? Kunstnik neile küsimustele otsest vastust ei paku, kuid juhatab tähelepanu asjaolule, et mõõtkavade- ja maailmade vaheline looming leiab aset.
ENG
Silently, an observant eye moves over the white city. Minimalist shapes, apparently identical, are reminiscent of the shells of apartment buildings. Placed on two white tabletops, three and three, they are like reflections of each other. The video clip, through which I experience the artwork, includes in its frame the peeling walls of the artist’s studio. A multifaceted dynamic of interior and exterior space unfolds.
As a scholar of a miniature model-world, I find myself in a position that emphasizes the extensiveness of my vision. Where am I that the white city reveals its facades so readily? In any case, I am a spectator, a witness. From a distance the city appears rather simple and orderly. Its structure comprises cubes and the empty space in between them. Is every world constructed similarly, one block at a time? Blocks being choices which, when repeated a sufficient number of times, create self-evident, seemingly inevitable circumstances?
For whom is the white city? In close-up, the surfaces of the models are textured, irregular. Details reveal a human touch, approximation, defect. These are forms made as a collaboration between the human hand and time. Peeking through frames, which may be windows, an emptiness, a hollow feeling arises.
Haunting. This is a miniature reference to a world, but which one? Where, what and who is the original whose presence is ungraspable yet inevitable? Does this world already exist, is it due to be built, or are such temporal categories inappropriate? The artist does not offer answers to such questions, but points to the fact that an inter-scale, inter-world creation indeed takes place.