EST

Väike-Õismäe paneelmaja kõrge korrus. Pärastlõuna soojades toonides elutuba. Seinaga vastamisi heledast puidust ja hallide metalljalgadega töölaud. Lauapind toetab sellele nõjatuvat küünarnukki ja valget paberit, mille raamides loob end punkt. Hetk, mil pliiats puudutab paberit, on kui sulpsatus veepinnal, mis vallandab ringlainetuse. Käega joonistatu laieneb ajas digitaalseks kujutiseks, mis omakorda tiheneb skulptuurseks vormiks ning hajub siis ümbritseva maastikuga üheks.

Maja, kunstniku kodu, seisab külg külje kõrval identsetega. Hooneteridu eraldavad asfaltteed ja niidetud teepeenrad. Väike-Õismäe keskel olevast tiigist välja kasvavate betoonringidena moodustavad nad rõngaslinna. Siin, haljastatud südamikus, mida raamivad paneelmajade valvsad fassaadid, on kuulda õuel kilkavate laste hääli. Võrsetele võrdsetena jooksevad nad lasteaedade ja koolide vahel võidu.

Avatud aknast vaatab alla õuele hellust täis pilk. Avaneb vaade õrna orgaanilisuse ja raskepärase raamituse mängule. “Kas raam toetab ja hoiab või piirab ja kammitseb?” küsin vaatlevalt kunstnikult. Vastusena osutab ta laual olevale paberile: “See on esmane piiritletud ala, mille orientatsioon mõjutab, kuidas kujutis sellel kasvama hakkab.” Ajapikku heidabki linna keskmest vohav taimestik end betoonmüüridele. Lapsed, kes ennist liivakastides müttasid, näevad nüüd enda lapsi kõnniteedel mõtisklemas. Ning need, kes edasi rändavad, naasevad vahel ringjates unenägudes.

ENG

The upper floor of a Väike-Õismäe panel building. A living room flooded by the warm glow of the afternoon. Against the wall, a writing desk made of light wood and held by grey metal legs. Its desktop supports an elbow and a piece of white paper upon which a hand drawn dot is taking shape. The moment the pencil comes into contact with the paper is like a splash on the surface of the water, triggering ripples. The drawing expands, in time, into a digital image, which in turn solidifies into a sculpture and finally blends into the landscape.

This building, the home of the artist, stands side by side with identical ones. The rows of houses are separated from each other by asphalt roads and mowed sidewalk shoulders. Circles of concrete grow outwards from the pond at the centre of Väike-Õismäe, forming a circular city. Here, in the green heart framed by the watchful facades of the buildings, one can hear the sound of children at play. Like sprouts they extend themselves between the kindergarten and schoolyard.

At the edge of an open window, a tender gaze looks downward onto the courtyard. From here a view onto the interplay of a gentle organic quality and a heavy framing reveals itself. “Does the frame support and hold or limit and shackle?” I ask the observant artist. By way of reply, she motions to the piece of paper on the desk. “This is the first delimited area and its orientation affects how the image will begin to grow within it.” Indeed, gradually the vegetation proliferating outward from the centre of the city throws itself upon the buildings’ concrete walls. Children who used to roam in sandboxes now watch their own children ponder on the sidewalks. And those who ventured onward sometimes return in circular dreams.